Jõhvi spordikooli direktor Toomas Nõmmiste astus delikaatse kaebuse tõttu ametist tagasi. Meest süüdistatakse spordihalli naiste riietusruumi sisenemisel.
Toomas Nõmmiste määrati alles tänavu kevadel Jõhvi spordikooli direktoriks. Jõhvi vallavalitsusele laekus kaebus seoses tema sisenemisega spordihalli naiste riietusruumi. Nõmmiste selgitab, et tegi seda, kuna kartis, et seal olnud inimest on tabanud terviserike.
Toomas Nõmmiste tegi juhtunu kohta Facebookis avalduse:
„Selleks, et poleks vassimist ja kõlakaid (mis juba ringlevad), olen otsustanud omal soovil lõpetada töölepingu Jõhvi Spordikooli direktori ametikohal. Ja selgitada ….Miks?
Minu vastu on esitatud delikaatne kaebus. Nimelt olen kaebuse esitaja sõnul sisenenud spordihoone naiste riietusruumi ja tekitanud talle ebamugavustunde. Kas on see võimalik? Jah, ma olen seda teinud!
Kirjutan ka kohe, miks ma seda tegin. Olles eelnevalt töötanud Voka spordihoones ja külastanud sportlase karjääri jooksul ka paljusid spordihooneid – olen sattunud kolmel juhul väga tõsise terviserikke tunnistajaks – (2 korda naiste riietusruumis – Vokas ja Sõle spordihoones ja ühe korra meeste omas Jõhvi sh) olen sellele reageerinud ja sisenenud ka naiste riietusruumi, sest kiirelt on vaja tegutseda. (Astmahoog, kukkumise tulemusena luu murd ja vedeliku puudusest teadvuse kaotus). Sellest on jäänud alalhoidlik komme, kontrollida aeg-ajalt spordihoone kõiki ruume, nii treeningsaale, kui ka riietusruume.
Ka sellel korral – maja oli vaikne, sest saalis trenne ei toimunud. Kui trepist alla tulin, siis kuulsin kolinat. Tundus, et naiste riietusruumist üks oli lahti. Sisenesin naiste ruumi – enne koputades. Vesi jooksis, aga riideid kuskil ei näinud. Vaatasin ümber nurga. Märganud, et pesemas on naisterahvas, vabandasin (ei tea, kas kuulis) ja lahkusin. Kuna oli puhkuse eelne päev ja kiired toimetused, ei olnud kahjuks aega jääda ootama ja uuesti vabandada.
Pole midagi vaielda. Loomulikult oleks mul olnud alati võimalus kutsuda administraator jne jne. Kuid olen seda siiani teinud diskreetselt ja ette hoiatades (koputus ja ka häälega). Mis tehtud, see tehtud. Hüpotees – kui see naine oleks vajanud abi – kuidas mind siis kutsutaks? Ahistajast päästja või ….
Võin kätt südamele pannes ja oma tütrele silma vaadates öelda, et mingi pahatahtliku või väärastunud mõttemaailmaga pole siin pistmist. Ma ju tean, et spordihoones on kaamerad ja kõik tegevus on võimalik järgi vaadata. Mida ka on tehtud. Olen sisenenud ka eelnevalt lühiajaliselt, naiste ja meeste riietusruumides sisse-välja liikudes, et kontrollida olukorda, arusaadavalt eelneval koputades, andes märku tulekust.
Peale puhkust kohtusin vallavanemaga, kes tutvustas kaebuse sisu. Kaebuse esitajaga ma kohtunud pole. Selgitasin ka talle täpselt nii nagu eelpool kirjutasin. Kuidas edasi?
Laual oli kolm pakkumist. Ajutine töölt kõrvaldamine – kuni uurimise lõpetamiseni. (kaebuse esitajad lubasid asja anda edasi politseisse). Miks? Ma olen seda teinud – ja vaidlustamiseks pole põhjust. Järgmiseks?
Aga kui vallavanem võtab vastu vastavad meetmed – ehk minu töölepingu lõpetamine, siis kaebust ei esitata politseisse. Kuidas seda nimetada – fakti ette panek või väljapressimine.
Sellest ka järgnevad kaks varianti.
Lahkumine tervislikel põhjustel (mida ma ei saa teha, sest tervisega on hetkel veel kõik korras, aga oleks päästnud nö selle põhjenduse kirjutamisest ja ka kaebusest).
Omal soovil.
Jah, esitasin lahkumisavalduse omal soovil ja otsustasin ise kirjutada ausalt ära, nagu olukord on. Oleksin võinud ju kõikidele mingi olematu põhjuse välja mõelda a la ideede puudus, arusaamine, et ei sobi see töö jne (pääsedes avaldusest). Kas oleks usutud?
Nüüd on siis kõik ära räägitud. Midagi lisada pole, kui vaid seda, et vabandan tekitatud ebamugavustunde eest.
Ja samas saavad need inimesed siis pöörduda organite poole, kui peavad seda vajalikuks. Võtan täieliku vastutuse.
Mis nüüd siis saab! Eks need, kes teavad mind, saavad aru, et väärastunud mõttemaailma ja pahatahtlikkust pole minu tegevuses absoluutselt.
Aga need, kes tahavad risti lüüa, saavad nüüd täiega seda teha nö kommentaariumites, anonüümselt kommenteerides.
Mulle meeldis spordikoolis tööd teha ja meil läks juba päris hästi. Nüüdseks minevik.
Olen selle teema rääkinud ausalt ära ka kodus ja 110% toetus on olemas. Koos nii taevas kui ka põrgus! Nemad ju tunnevad mind kõige paremini. Ja teavad, et midagi halba pole ma kellelegi soovinud ja mingeid perversseid mõtteid minu tegemistes pole.
Päev korraga. Tänud. Üks aga on kindel – homme tõuseb päike uuesti. Ja tuleb asuda otsima uut tööd.“
