Home Arvamus Hannes Võrno: Tõde ja Õigus Kohtla-Järve Gümnaasiumis

Hannes Võrno: Tõde ja Õigus Kohtla-Järve Gümnaasiumis

by Annika Kask
Hannes Võrno

See oleneb. Oleneb, kui ebausklik keegi on. Ja ka siis oleneb see veel mitmest asjaolust ehk teisisõnu teiste inimeste mõjust. Sellest, kuidas nad kõik sinu senisel eluteel, on ebausku kummardanud. Ma ei tea, kust see külge kleepis, aga isegi ilma ebausuta, on mul aastaid komme, et kui midagi maha unustan ja koju tagasi pöördun, vaatan uuesti lahkudes peeglisse.

Nii oli see ka teise aastatuhande kahekümne esimese aasta paastukuu viimasel päeval. Kolmapäeval, kui asutasin end teele Virumaale. Tööle. Õpetama noortele ajakirjandust ja meediat. Unustasin dokumendid ja käisin neil toas järel ning vaatasin ka peglisse enne kui kodust lahkusin. Nii jääb vägi minuga. Väe nimi on olnud aga juba muinasaegadest saati Õnn. Teisisõnu – mis nüüd tuleb, on minu enese parimaks hüvanguks, seega – tulgu mis tuleb, see on alati minu teekond.

Et oli Suure Nädala eelne kesknädal ja ees seisis Ülestõismispühade aeg, küsisin õpilastelt tunni sissejuhatuses, et tõstku käsi, kes on kuulnud vaiksest neljapäevast. Mitte ükski. Küsimusle Suurest reedest, vastas ebaleva käemärgiga kahekümne kolmest kaks. Kiiresti tõstsin klotsid oma peas ringi ning sidusin tunni teema hoo pealt käesoleva hetkega. Näitasin õpilastele Da Vinci “Püha õhtusöömaaega” ning viitasin mõnele tänapäevaks tuntuks saanud Da Vinci koodile. Rääkisin läbi kannatusenädala sündmuste vatevinkli, sõnumi sisu loomisest, massidega manipuleerimisest ning apostlitest kui aja kirjanikest. See polnud esimene kord. Igas oma tunnis, tahtsin ma alati õpilastele midagi anda. Midagi sellist, mille kohta võiks öelda – võtke see ka igaks juhuks kaasa, tuleb päev, kui läheb vaja. Just nii on mu enda elu jooksul kogunenud teadmised ja tarkus, kogunenud mujalt leitud kildudest. Neid tunde oli palju, kui õpilased ei tormanud vahetundi ja neist südant soojendavamad olid tunnid, mille lõpus tuli keegi või lausa mitu õpilast ja ütles “Aitäh! Väga huvitav tund oli”.

Lähme räägime – ütles tühjas koolimaja koridoris vastu tulnud direktor. Tundsin, et see ongi nüüd see. Märk, mille sain teel autos, Tallinn – Peterburi maanteel. Kuulan nimelt pikkadel sõitudel Raadio Ööülikooli loenguid ja kolmapäeval oli ettekandjaks lavastaja Elmo Nüganen. Lavastades Tammsaaset, oli tema jutuajamise pealkiri. Elmo ei rääkinud sellest, kuidas tuleb või peab Tammsaaret lavastama. Ta tegi oma loo erakordselt huvitavaks, rääkides kahe suure kirjaniku omavahelisest nähtavast ja nähtamatust läbi põimumisest. Dostejevski ja Tammsaare. Nüganen luges pilte “Tõest ja õigusest” ning rääkis nende piltide varjatud sõnumitest, mis lavastaja töö just Tammsaare puhul nii paeluvaks teeb.

Kas Paas – paasi, või Paas – pae? Nõnda uuris usuõpetaja Indrekult. Mitte nime keelelise käänamise ega pööramise pärast, nagu ta esmalt nimetas, vaid selle pärast, et arutada läbi tunnetuse ja näidete, mis on igavikuline. Kui elus inimene siis “paasi” kui elutu kivi siis “pae”, aga kui inimene on surnud? On ta siis pae? See oli Tammsaare tegelaste üks sadadest arutlustest Jumala, elu ja surma üle. Pilt koolist, kus õpilased ei saa teisiti, kui kaasa mõeldes. Oma peaga mõeldes. Episood romaanis lõpeb sellega, et direktor, härra Maurus – tuleb klassi ees õpetaja juurde ning ütleb: “Aitäh. Te olete vaba”

Mõtlesin sellele kõigele teel Kohtla Järvele. Mõtetesse tuli tundmus, tundmusest sai tunne, tundest ootust. Ootus ja küsimus – mida need märgid mulle näitama tulid?

Märgid ei valeta kunagi

Sa teenid ülekohtuselt palju ja seejuures on tunda, et sa ei panusta piisavalt, ütles direktor tühja nõupidamiste toa pika laua taga. Olen kuulnud õpilaste tagasisidet, et sinu tunnid on pikad monoloogid ja samuti pole paigast liikunud kooli avalik meediakuvand, ütles direktor selgelt ebamugavas õhustikus kummagi jaoks. “Sel juhul tõusen ma siit lauast ning lahkun sellest koolist otsekohe” teatasin ma Hendrikule ilmselt liigagi ootamatult. Ma loen inimesi. Näen väga hästi inimeste silmade ja eriti naeratuste taha. Hullem, mida saab inimene teha iseendale, on töötada avatud hingega, pingetest paksu õhuga kollektiivis. Lihtsam on end lukustada ja nii kaitstud olla. Nii imbub ka sinusse enesesse võlts naeratus, mida tänu maskile isegi ette ei pea manama. Tohutu kergus ja puhtuse tunne tuli hinge, kui see dialoog “Tõest ja õigusest” – direktor Mauruse ja usuõpetuse õpetaja vahel, oli vähem kui veerand tunniga tehtud ning käepigistusega formuleeritud. Sellest kohast muud moodi edasi minna oli võimatu.

Majast lahkudes, ütlesin siiralt tänuliku “head aega” kooli administraatoritele, kellele kunagi esimesena majja astudes “tere” ütlesin. Rohkem kellelegi head aega polnudki öelda, sest olin selle juba mõni aeg varem hinges sooritanud, keeldudes sundvaktsineerimisest, viisil nagu seda jõu ja ähvardustega koolis läbi viiakse. Postitasin vaid oma õpilastele, lühikese sõnumi sellest, et täna oli minu viimane tund. Suureks hämminguks, hakkas tulema õpilaste sõnumeid, millised mind tõepoolest väga puudutasid. Noored olid šokis ning löödud, vastupidiselt kuuldud etteheitele, et tunnid on õpetaja filosoofeerivad monoloogid. Absurdne olukord, kus kooli komsomolisekretäri väiksest vituvimmast saab viimaks korralikult ussitav vihavaen ning võltsilt kõmisev kuulekus kaalub üles loova lojaalsuse.

Selle nelja kuu jooksul, mil olin riigigümnaasiumi ajakirjanduse- ja meediaõpetaja, õppisin ma väga palju. Ennekõike hariduse- ja koolielust ning sellest, milliseks inimesed, kes selles süstemis tegutsevad, kujundavad kogu järgmise põlvkonna näo.

Sügisvärvides lehesaju aegu, tegin teel Tallinnast – Tartusse, väikese põike, et näidata pojale Kõue Triigi mõisa. Pidasin seda tähtsaks, sest noortele tuleb näidata, et võssa kasvanud kivivarest, on võimlik üles ehitada imesid. Ses Kõue Triigi mõisa õhustikus on midagi, mis mulle isiklikult väga korda läheb. See on maailmarändurist Kotzebue hingus, koos rännakutelt kogutud museaalidega. Maitsekas, kvaliteetne ja hipilikult aristokraatne. Juhtumisi oli ka sel korral majas külalisi. Nagu selgus, pidas Haridusministeeriumi väike töögrupike oma töökoosolekut just seal. Arusaadav, kui on valida, kas istuda silmad fookuses ekraani ees ja pidada digikoosolekut või veeta paar päeva, all inclusive, ühes Eesti nooblimas majutusasutuses, valib riigipalgaline alati võimaluse, kus maksumaksja raha niisama tuules ei lehiks. Sviitidesse ei saanudki piiluda, kuna neis olid külalised sees. Needsamad noorepoolsed riigiametnikud, kes hotelli vestibüülis rikkalikult serveeritud suupistetega kohvilauas, ametialaseks kasutuseks antud moodsaimates nutiseadetes, in corpore facebooki lappasid. “Lõuna läheneb”, teatas asjasse puutumatute kuuldeulatusest välja tegemata üks ministeeriumi noorametnik. “Vist on aeg paluda külmad valged veinid avada” jätkas noormees galantselt, ülejäänud seltskonna feminiiinse rahulolunaeratuse kirsiks vahukoorel. Sestap pole ka kohvimasina vargus ministeeriumis, mitte midagi enneolematut. Pigem sümptom, uus normaalsus, arrogants ja uuskomsomolidele enesestmõistetav asjade kulg.

Kokkuvõttes on nii, et mida on tarvis tõestada, seda ka tõestatakase. Süsteem on suurepärane – inimene kes seda ei mõista on sitt. Inimene kes seda kaasa ei mängi, saab jalaga persse. Ajame asja nimega eestikeelne haridus ja räägime integratsioonist Ida-Virumaal. Samal ajal hoiame kinni mõlemat silma, et mitte näha tegelikke probleeme ja puudusi. Betooni valatud raha ning pro forma korralikult täidetud paberid on asja üks pool. See, et peale kasvav põlvkond emakeeleski hakkama ei saa, asja teine pool. Inimene, kelle emakeelne sõnavara piirdub paarisaja sõnaga, ei saagi osata ega õppida teist keelt, sest ilus katus ei varja vundamendi puudusi. Soovisin olla õpetaja, kes seda pisutki muuta proovib, kuid ei õnnestunud kahjuks.

Kes teid valetama on õpetanud – küsis koolipapa Maurus Indrekult. Teie ise, vastas poiss. Enne ma ei valetanud, siin olen õppinud…

Need, kes lugenud, teavad mis edasi sai. “See inemine on hull” hüüdis Maurus. Olen jah. Annan käest töö ja teenistuse ning lahkun sekundi pealt laevast, sest ma soovin olla mina ise. Õpetaja, kellele õpilased ütlevad tunni lõpus “Aitäh – väga huvitav tund oli”

Arvamus

5 2 votes
Article Rating
Spread the love

Related Articles

Subscribe
Notify of
guest
0 Comments
Inline Feedbacks
View all comments
0
Would love your thoughts, please comment.x
()
x